pühapäev, 18. detsember 2011

Keks

Omaaja põhiküsimus oli keks.
Kas teeks üks väike keks, sina ja mina?
Nalja nabani, pisaraid patsisabani,
oma viga, et sul hästi välja ei tulnud see keks.
Jäta nüüd maha oma tarbetu viha.

Selle aja põhiküsimus on seks.
Kas oled piisavalt purjus, sina oh sina?
Headust pilvedeni, karjeist kriiseteni,
oma viga, et sul hästi välja tuli see joomine.
Usu mind, minul veel paremini sinu riidekoormine.

Õhtu põhiküsimus on iha.
Kas on mul see veres, mina oh mina,
või asi on su kehas?
Oma viga, et mulle seda nii presenteerisid,
eks ma arvasin, et mind kvalifitseerisid.
Veri jooksis, ma tundsin,
seda sa ju lunisid.

Hommiku põhiküsimus on: "Miks?"
Miks olin nii piisavalt lurjus, mina ja ka sina?
Valu surmani, kahetsus turjalgi.
oma viga, et oma armu petsin,
kuhu kurat oma pesu jätsin?

Vabandust, aga vist vahet pole,
homme jälle
keegi ikka tuleb mulle.
Ja ega me väga kurda, ega?

-Glöckner


Keks


Tahaks uuesti olla see väikene laps,
igapäevaseks tegevuseks vaid süütu keks.
Mänguväljakul meid alati rohkem kui kaks.
Annad mulle halva mängu eest andeks, eks?
Kaotada oli ilmselgelt valus,
kuid ema alati õigel ajal lõpetada palus.

Nüüd enam pole mu kõrval ema,
kes ütleks, kuidas käituma peaks ja mis oleks kena.
Eilsest õhtust mäletan, et mina oh mina,
olin piisavalt purjus; aga sina oh sina,
mul on heameel, et olid selline lurjus.

Muidugi on kahju,et mul hästi välja tuli see joomine.
Nüüd oleks õige aeg õppida selgeks uus mäng "poomine".
Aga ma ei kahetse midagi,
seest olin tühi, kõrvus oli vaikuse kriiskav mühin
ja ma ei tundnud seal kedagi.

Õhtu põhiküsimus oli iha,
ruum oli täis metsikut viha.
Vaiksest ööst sai kiiresti käratsev hommik,
astusin tuppa ja juba ma tundsin neid põlglikuid pilke,
vaikselt mu mõtetes hajusid eilse õhtu lapsikud kilked.

Õigust kritiseerida teil pole,
ma lihtsalt ei meeldi teile ja see on lapsikult kole.
Ma ju tegelikult peegeldan teile teid endid,
korjates tee pealt kõik pillatud sendid.

Teadsin, et kahetsus sind hommikul viia võib valuni,
see on vast viimane kord kui sind palun nii.
Sinu ees vabandamine tundus rumal,
sest ega me väga ei kurda ju, ega?
Ei tahtnud, et sina saaksid haiget
ehk tõesti peaksid edaspidi mõtlema äärmiselt kainelt.


-Zaara K

reede, 16. detsember 2011

Tähtsuselt esimene

Ennast tähtsaks pean,
ajan sind sellega vihale, tean.
Aimasin - sa vastu ei pea oma ihale.

"viimane suudlus mul meelest ei lähe,"
su hääl tundub korraks kähe
"see suudlus alles jääb surmani. puudutab mõistust ja mitte vähe"

Lähtusid alati pedantselt oma päevakavast,
mind ei märganud keegi,
meie tülid oli saanud juba tavaks.
See kahjuks süvendas mu tähtsust teistele veelgi.

Ootamatult põlema lööb rambivalgus,
silmast silma vaadates mind tabab kaine kargus.
Kuskil eemal midagi päikesetaolist särab,
mu maailma valitseb süda, mis vaikselt mu aju järab.
Tean teistele meeldin..
"ära end tähtsaks pea"
vist paika peab panema uued reeglid..

tahaks olla muredest prii ja täiesti vaba,
aga ikkagi nukker.
sinu maailma naba


-Zaara K


Tähtsuselt esimene


Oled mu maailma naba,
aga ometi pole ma vaba.
Lähtun pedantselt oma päevakavast,
peaasi, et hoida inimesi oma sabast.

Võiksid ju mõista, et armastan ikka,
aga ei talu, kui keegi liialt armub mu pihta.
Ära ripu, lase ma olen,
sinu juurde lõpuks ikka tulen.
Elan üksi oma maailmas,
oma enese huku pilti maalimas.

Mitte, et ma sind ebatähtsaks pean,
vaid mulle nina alla hõõrud mu vead.
Vihastan, sa kihistad.

Miks me kakleme, teised juba vaatavad,
me viimane suudlus elus meelest ei lähe.
Meid varsti ajuterapeudi juurde saadavad,
sa ju mu südant varastad ja oh, mitte vähe.
Ma kardan, et mind on su elus juba niigi vähe.

-Glöckner

reede, 2. detsember 2011

Kord lõppeb kõik

Inimene selles elus kõik kaotab,
enne veel oma tunded teiste ette hooletult laiali laotab.
Ta vaevu kõnnib elavate ja surnute piiril.
Viimasel hetkel haarab kellegi tugevast käest
ja kuuleb sõnu: "pea vastu, püüa kõigest väest".

Tahaks mõelda, et elu on ikka nii lapsikult lihtne.
Naeraks üksinda üht vaikset naeru,
ainult armastaks ja kedagi ei vihkaks
kuulaks ära teiste mõtted ja vastaks vaevu.
Kedagi halvustavalt solvata ei tihkaks.

Kord lõppeb kõik,
see on kurb, aga vajalik tõik.
Pole mõtet nüüd raista sõnu,
teised tunnevad su valust vaid piinavat mõnu.
Sõnad lendaksid kiirelt minema tuulega,
pane parem kõik kirja ja ela edasi valust tuikava luulega.


-Zaara K


Kord lõppeb kõik


Elu on nii lapsikult lihtne:
naeran nurgas omaette üht naeru,
vaevu armust väljapoole näen neid sihte,
ei kedagi ära lükka oma tujust,
isegi ei tea, miks inimesed nii tihti on purjus.

Natuke aega suuremaks kasvad,
ning elurõõmu enam tihti ei haista.
Kellelegi ehk oma tunded välja laod,
kuid huvitav tal see tegelikult ei paista-
nii kaobki iga teine, end lihtsalt elust poob.

Viimasel hetkel aga keegi haarab ta käest
ja kuuleb sõnu: "Pea vastu, püüa kõigest väest."

Kord lõppeb kõik-
üks vastik, kuid mõistlik tõik.
Keda teist köidab su valu,
anu neid või palu,
elavad ikka oma elusalus.
Sõnad minema viib tuul,
pole nad püsivad ühelgi suul.
Paber aga, see on puu.
Puu on püsiv nagu taevane kuu.
Räägi tammele, räägi kasele,
nad kuulavad ammuli suu,
nagu jutustaks rõõmsalegi lapsele.

Kord lõppeb kõik-
üks vastik, kuid mõistlik tõik.
Kes teine tahab kuulda su valust,
kuid aega oma juttu raiudes,
tulevased lugedes kõik langevad jalust,
omaenese maailma eest varjudes,
sinu loomet kiites, lausa karjudes

-Glöckner

teisipäev, 29. november 2011

Lambid

Kogu tänapäeva issanda päike on must,
ainult vaimu valdavat vabaduskaotust õhkub sust.
Eks me kõik sipleme üksi siin lampide all,
peas laiutab läikiv, hiilgav talv.
Vihm jäätub tühistest silmadest
ja maa katab veega hoolimata taevastest ilmadest.

Kõrvuni uppudes, kalkide lampide all
omaenese nutetud vees, krampides külmunud jalg.
Lõpuks me ehk isegi taipame ja endilt pärime küsivalt:
"Tead sa ka, et oled liialt valu täis nii püsivalt?"

Meie ju langeme,
meie, las me kõngeme,
sina aga oled noor.
Kodu on sul mitte tulvavees, vaid õnne pool.

Su ilu on sama kui maasikas talves,
miks on su süda siis juba lapsena vangis?
Kelle, mille vangis?
Kes võõpas su päikese mustaks,
miks aina põletad sa neid vastikuid lampe?
Nii me kõik ju hävime mustaks,
enesesse kasvama laseme teiste kõrge tamme

-Glöckner


Lambid

Kõik eile oli samamoodi,
lihtsalt valgus paistab silma eredamalt.
Sellega maailma valu toodi,
ning päike põleb läbi palju veredamalt.


Juba homme võib saabuda pimedus,
võib saabuda pikk ja piinav üksindus.
Võid elus esimest korda tunda, mida tähendab kibedus.
Samal hetkel võid aru saada, et siia ilma tulek oli ilmselt suur eksitus.


Aga sina, laps, ära nuta.
Eile sai öeldud, et kõik oleme võrdsed.
Siiski mõnel siin ilmas rohkem veab,
ikkagi mõni kõiki nippe ja vastuseid teab.


Teeme vigu nii tahumatuid ja rumalaid,
austame valesid jumalaid.
Kanname ennast kellegi teise süüks,
et see elu selle päikese all ennast ise müüks.

-Zaara K

laupäev, 19. november 2011

Palk

Ikka ja jälle näib mulle uduselt,
et mulle tehakse ette ja taha rohkem kui kõik:
minu eest mind rõivastesse aetakse,
toit ja arm mu suule asetatakse,
kuid töövägi ära ei ela sest palgapuudusest.

Tuimalt neil otsa vaatan,
nende pungil südameid laastan,
lootusenatukesega hingi saastan.
Ma näen, sa üritad
ja mina sind nüristan.

Ei ole vaja mind sopast pesta,
mulle unejutte aina ilusamaid vesta,
ära kangutada seda ettevaatuskesta,
ma ju ei oska seda hinnata,
kogu mu jalgealune on kindla pinnata.
Pigem tule ja oma käega näita,
kuidas ometi saaks ma enda küünla läita.
Ma leian, kui tark mõte oleks pugemine hüljata
ning lihtsalt aidata ja selgitada, kuidas endaga elada.

Te ei saa ju elada palgata
ning teid ei või ma hüljata.
Ehk ma kunagi oma tuletungla valgel
annan tasu teile, ja seda omal palgel.

-Glöckner


Palk


Salaja soovin,
et meile jäetaks me enda valikud, otsused, mõistused.
Üsna tihti keegi meist proovib,
et ei oleks me elud nii suured võistlused.



Tahan ise olla teistele vajalik,
siiski vist ei oska ja teised õpetavad mind.
Korraks isegi tahaks olla asjalik

ei tohi, mind laidetakse ja kiidetakse hoopis sind.
Avasid tõesti mu silmad
ja tegid minust päevavarga.
Rääkisid kokku maad ja ilmad,
manades ette pilgu rahuliku ja targa.
Loengu lõppedes mind kiidad ning jagad paar paitust,
et oskaksin hinnata ammu unustatud laitust.


Tunnen, et paned mind proovile
ja tulevikus kindlasti tuginedes teiste toetavale toonile
jagan armastust, hellust ja hoolitsust
tervele inglitekoorile.

See ongi see palk,
mida väärivad lemmikud,
mida väärivad ka kõik vaenlased, kes Jumala vermitud
Seda väärivad kõik,
sest see on siiski meie elu kõige suurem lõik.

-Zaara K