teisipäev, 29. november 2011

Lambid

Kogu tänapäeva issanda päike on must,
ainult vaimu valdavat vabaduskaotust õhkub sust.
Eks me kõik sipleme üksi siin lampide all,
peas laiutab läikiv, hiilgav talv.
Vihm jäätub tühistest silmadest
ja maa katab veega hoolimata taevastest ilmadest.

Kõrvuni uppudes, kalkide lampide all
omaenese nutetud vees, krampides külmunud jalg.
Lõpuks me ehk isegi taipame ja endilt pärime küsivalt:
"Tead sa ka, et oled liialt valu täis nii püsivalt?"

Meie ju langeme,
meie, las me kõngeme,
sina aga oled noor.
Kodu on sul mitte tulvavees, vaid õnne pool.

Su ilu on sama kui maasikas talves,
miks on su süda siis juba lapsena vangis?
Kelle, mille vangis?
Kes võõpas su päikese mustaks,
miks aina põletad sa neid vastikuid lampe?
Nii me kõik ju hävime mustaks,
enesesse kasvama laseme teiste kõrge tamme

-Glöckner


Lambid

Kõik eile oli samamoodi,
lihtsalt valgus paistab silma eredamalt.
Sellega maailma valu toodi,
ning päike põleb läbi palju veredamalt.


Juba homme võib saabuda pimedus,
võib saabuda pikk ja piinav üksindus.
Võid elus esimest korda tunda, mida tähendab kibedus.
Samal hetkel võid aru saada, et siia ilma tulek oli ilmselt suur eksitus.


Aga sina, laps, ära nuta.
Eile sai öeldud, et kõik oleme võrdsed.
Siiski mõnel siin ilmas rohkem veab,
ikkagi mõni kõiki nippe ja vastuseid teab.


Teeme vigu nii tahumatuid ja rumalaid,
austame valesid jumalaid.
Kanname ennast kellegi teise süüks,
et see elu selle päikese all ennast ise müüks.

-Zaara K

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar