kolmapäev, 22. august 2012

Sinu muusa


Su kannul ma käin, Su loomingut austan,
veel ühe luuletuse lisan nüüd kausta.
Tead, tunned mu käike, vastu pead üllalt,
vahel Sulle aitab ja kõigest saab küllalt.
Ma olen Su loovust hävitav muusa,
komistan, kukun, ära löön puusa.

Käest kinni ja aitasid püsti mind,
vaatad silma, minestan, tean, mis on selle hind.
Toibun ja märkan, nean end ja ärkan.
Tean, Sind ei ole, tean Sa ei tule.

Olen Su loovust hävitav muusa,
kes kord ära lõi puusa.
See väike ja rumal ja abitu tüdruk,
kes Sulle tõi lilli, kes ei unustanud ära.
Kes nutmast end leidis, kui avastas, kuhu end peitsid..

Kaon voodisse, silmadki sulen ja jälle Sind näen.
Tean aega on vähe, tean alles vaid tund.
Äratus. Ärkan ja Sind jälle pole.
Lähen õue ja taaskord on ilm nii kole.
Jälle üks päev, saaks ometi nüüd öössse,
siis kannul Sul käiks, siis jälle Sind austaks.
Ilmsi nii inetu, aga unes on tore.

-Zaara K

Minu muusa

Keegi tammub mu jälgedes,
kogu mu ealeski tehtut jälgides.
Minust siiani õhtuti kirjutab luuletusi,
ehk ta igatseb veel taga aega,
mil ta tunded talle enesele kuulusid,
sest enam neid minust ei eralda isegi saega.

Praeguseks ma juba tean ta käike,
kuid endiselt neile vastu pean üllalt.
Vahel mulle aitab,
kõigest sellest saab küllalt,
kuid kuidas Sind laita,
Sa armsake nii väike?

Sa oled mu loovust hävitav muusa,
komistad, kukud, ära lööd puusa.
Ma haarasin Su käest, aitasin Su püsti
ja vaatasin Sulle silma, ning ma imestan,
et Sa ei märganud, kui mu pilk uuris Su büsti.

Siis Sa minestasid.

Ma arvan, et Sa tead, mis on selle hind.
Me ükski pole enam taeva all vaba lind.

Kui Sa toibud, siis märkad, et enam mind pole.
Ehk nead end, kui ärkad, aga mind pole, ega tule.
Sa oled mu loovust hävitav muusa,
kes kord ära lõi puusa.
See väike ja rumal ja abitu tüdruk,
kes mulle tõi lilli, kes ei unustand ära.
Kes nutmast end leidis,
kui avastas, kuhu end peitsin.

Sa kadusid tagasi voodisse,
silmad sulgesid ja mind ehk jälle nägid.
Sa teadsid, et aega on vähe,
teadsid, et alles vaid õnnetu tund.
Ja seda on liiga vähe,
isegi, kui sul polnud enam und.
Äratus. Ärkad. Ja mind ikka pole.
Läksid õue ja ilm oli ikka veel kole.

Ma oletan, su päevad on kõik hallid,
kuid ööd hoopist teist värvi halli
Öösel kannul mul käiks,
mind ehk jällegi austaks.
Ilmsi on kõik nii kole,
unes ometi nii tore.

- Glöckner

esmaspäev, 20. august 2012

Hirmu imeilusad silmad

Tahtsin kogeda hirmu,
tahtsin näha neid suuri silmi.

Miskit juhtus, midagi muutus.
Kohtasin neid ilusaid silmi,
tundsin kohe, et see pilk mind läbib,
vastikusest oli isegi natuke häbi.
Olin neid silmi oodanud nii kaua,
nii pikkisilmi
nüüd ehmatusest ei teadnud, kuidas käituda
ja see kõik juhtus veel nagu filmis.

See pilk nagu kõike teadis,
paika pani mu elu, selle head ja vead.
Kirjutan sulle need read,
sest tean,
oma pilku ma sinu juuresolekul alati ühtmoodi alt ülesse vean.

Tahan hirmult õppida palju,
silmapilkselt olla võiks nii suurepärane,
silmavaatelt alati olla võiks valju.
Kaugusesse, alati kaugusesse jõllitav hirm, nii ebakorrapärane.

Sind vaadata tahaks samamoodi
- järsult, sügavalt, külmalt.
Täpselt nii, kelleks sind kunagi loodi
- järsuks, sügavaks, külmaks.

Ma lihtsalt olla tahan sinu suurim hirm.
Teistmoodi, aga siiski sinu suurim kirg.

-Zaara K


Hirmu imeilusad silmad

Mu elu oli külm,
nagu jahtund sülg,
kuid miskit juhtus,
midagi muutus:
keegi mulle peale astus
ning siis põlvili laskus,
nagu oleks keegi teinud filmi,
ise uuris altpoolt mu silmi.

Nägin tast kohe läbi
ning mul oli häbi,
sest üles sulas mu hing,
kui vaatasin sind.
Tahtsin sind
ja sa mind.
Ometigi kartsid mind
nagu puuris lind.

Taipasin siis,
et kordki tahan armastada,
mitte iga naeratust nii
kohutavalt võltsilt lavastada

Kumbki ei teadnud
kuidas käituda,
sest lõpuks elu võis naeruga täituda:
vaatasin sind
ja sa mind.
Sind vaadata tahtsin sinumoodi
-aralt, armsalt, säravalt.
Täpselt nii, kelleks sind kunagi loodi
-araks, armsaks, säravaks.

Kuid miks aina jõllitad mu silmi,
kas näed mind piiravaid pilvi?
Kas üldse mõistad mind:
tahan lihtsalt olla su suurim kirg.
Ma armastan sind.
Ometigi on mul hirm.

-Glöckner

Emotsioonisurm

Enese raiskamine on moes.
Parem oleks, et meil kuluks toes!
Kui sa loodad, et su elu keskile üldse loeb,
siis sa lihtsalt lollide lohutusele poed.

Eks meil kõigil alati emad õpetavad,
et teistele halvasti ei öelda, parem ilus ole,
muidu oma jalgadel sa enam ei lõpeta,
kuid olgem ausad, tegelikult alati näid kole.
Tee mis tahad, ikka oled mustust täis,
ainult lapsena meie taevas ilus näis.
Rahulikult oma teed edasi võiks käia
ja vahelduseks teistel päid maha lüüa.

Kui liialt armuma satud,
siiralt sul sõidab ka katus.
Kui liialt hoolima satud,
lihtsalt emotsioonisurma satud.
Kellel ikka sinu jaoks on jaksu?
Nad kõik võtavad su hingest maksu.

-Glöckner


Emotsioonisurm

Sa ajad mu hulluks!

Mäletad, ütlesid mullu,
et enese raiskamine on moes!?
Parem oleks, et meil kuluks toes!
Ma tõesti loodan, et mu elu kasvõi sulle midagi loeb.
Ah, et ainult lollide lohutusele poen?

Mullegi ema on õpetanud kombeid ja ilu.
Siis tulid sina ja ilm oli kohe kuidagi vilu.
Jahedaks läks, kuid su mõtted tõid selgust.
Kas tõesti sulle mitte miski ei loe, oh heldust..
Sa oled sõnadega aus,
las kõlada üks mõtteline paus,
lased mul arvata, et alati kui juttu teen ilust,
siis välja näen kole.
Eks see õnnetu inimese elu nii ole!
Teen, mis suudan ja ikka olen mustust täis,
kas tõesti vaid lapsena sinu taevas ilus näis?
Mul on sinust kahju,
pistaks kõik need rumalad mõtted lihtsalt ahju.

Keelad mul armuda, hoolida?
Kas tõesti nüüd muretsed, kas miskit on lahti?
Sul on õigus vaid mu hooletut armastust edukalt noolida.
Siirale emotsioonile pean jahti.
Ma tean, et sa enam ei jaksa,
aga ma luban, et ränka hinda võime selle eest elu lõpuni maksta.

-Zaara K

Kuu

Kuu on täna nii ilus,
või oli, enne kui pilve lidus.
Nüüd on kõik nii sünge,
ainult oma üleskavasmises kümblen.

Ma ei tea miks just niuke,
aga vist ongi see vanusiga siuke:
väike jook,
vetsust kostev "Öök!",
mõnus külgelöök
ning vastik rämpssöök.

Näe kuu tuli välja,
laotas nüüd end sinna üles, palja.
Tahaks ka end elada välja,
paljajalu lumes joosta, juua kalja,
kuid ei, abielusse meid loodi
ning mu palvel ahelad toodi,
mind naisele seoti, kelleks on mul voodi.

Kõik on vabatahtlik: parem magan,
kui neile loomadele end jagan.

-Glöckner


Kuu

Ma märkasin, et kuu on täna nii ilus,
enne kui, kurat, pilve lidus.
Jälle on kõik nii sünge, jahe,
alles minut-paar tagasi oli kõik veel küllaltki mahe.

Ma ei tea, ma ei tea, miks,
aga ma olen selline tüdruk, mitte just eriti viks.
Mul vanus on siuke:
väike jook,
vetsust kostev "Öök!",
mõnus külgelöök
ning vastik rämpssöök.

Näe kuu ongi siin,
laotas end sinna üles, on vaikselt kui hiir.
Tahaks, et nüüd kordki elus elaksid end välja,
sa võiksid hüpata, karata, joosta ja jääda nälga,
kuid ei, abielusse sind loodi
ning su koletul palvel ahelad toodi,
sind naisele seoti, kelleks on sul petisest voodi.

Sulle on kõik vabatahtlik: parem maga,
kui meile loomadele end jaga.
Oledki liiga vaga,
et end minuga siduda, va naga.

-Zaara K