esmaspäev, 20. august 2012

Hirmu imeilusad silmad

Tahtsin kogeda hirmu,
tahtsin näha neid suuri silmi.

Miskit juhtus, midagi muutus.
Kohtasin neid ilusaid silmi,
tundsin kohe, et see pilk mind läbib,
vastikusest oli isegi natuke häbi.
Olin neid silmi oodanud nii kaua,
nii pikkisilmi
nüüd ehmatusest ei teadnud, kuidas käituda
ja see kõik juhtus veel nagu filmis.

See pilk nagu kõike teadis,
paika pani mu elu, selle head ja vead.
Kirjutan sulle need read,
sest tean,
oma pilku ma sinu juuresolekul alati ühtmoodi alt ülesse vean.

Tahan hirmult õppida palju,
silmapilkselt olla võiks nii suurepärane,
silmavaatelt alati olla võiks valju.
Kaugusesse, alati kaugusesse jõllitav hirm, nii ebakorrapärane.

Sind vaadata tahaks samamoodi
- järsult, sügavalt, külmalt.
Täpselt nii, kelleks sind kunagi loodi
- järsuks, sügavaks, külmaks.

Ma lihtsalt olla tahan sinu suurim hirm.
Teistmoodi, aga siiski sinu suurim kirg.

-Zaara K


Hirmu imeilusad silmad

Mu elu oli külm,
nagu jahtund sülg,
kuid miskit juhtus,
midagi muutus:
keegi mulle peale astus
ning siis põlvili laskus,
nagu oleks keegi teinud filmi,
ise uuris altpoolt mu silmi.

Nägin tast kohe läbi
ning mul oli häbi,
sest üles sulas mu hing,
kui vaatasin sind.
Tahtsin sind
ja sa mind.
Ometigi kartsid mind
nagu puuris lind.

Taipasin siis,
et kordki tahan armastada,
mitte iga naeratust nii
kohutavalt võltsilt lavastada

Kumbki ei teadnud
kuidas käituda,
sest lõpuks elu võis naeruga täituda:
vaatasin sind
ja sa mind.
Sind vaadata tahtsin sinumoodi
-aralt, armsalt, säravalt.
Täpselt nii, kelleks sind kunagi loodi
-araks, armsaks, säravaks.

Kuid miks aina jõllitad mu silmi,
kas näed mind piiravaid pilvi?
Kas üldse mõistad mind:
tahan lihtsalt olla su suurim kirg.
Ma armastan sind.
Ometigi on mul hirm.

-Glöckner

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar