kolmapäev, 22. august 2012

Sinu muusa


Su kannul ma käin, Su loomingut austan,
veel ühe luuletuse lisan nüüd kausta.
Tead, tunned mu käike, vastu pead üllalt,
vahel Sulle aitab ja kõigest saab küllalt.
Ma olen Su loovust hävitav muusa,
komistan, kukun, ära löön puusa.

Käest kinni ja aitasid püsti mind,
vaatad silma, minestan, tean, mis on selle hind.
Toibun ja märkan, nean end ja ärkan.
Tean, Sind ei ole, tean Sa ei tule.

Olen Su loovust hävitav muusa,
kes kord ära lõi puusa.
See väike ja rumal ja abitu tüdruk,
kes Sulle tõi lilli, kes ei unustanud ära.
Kes nutmast end leidis, kui avastas, kuhu end peitsid..

Kaon voodisse, silmadki sulen ja jälle Sind näen.
Tean aega on vähe, tean alles vaid tund.
Äratus. Ärkan ja Sind jälle pole.
Lähen õue ja taaskord on ilm nii kole.
Jälle üks päev, saaks ometi nüüd öössse,
siis kannul Sul käiks, siis jälle Sind austaks.
Ilmsi nii inetu, aga unes on tore.

-Zaara K

Minu muusa

Keegi tammub mu jälgedes,
kogu mu ealeski tehtut jälgides.
Minust siiani õhtuti kirjutab luuletusi,
ehk ta igatseb veel taga aega,
mil ta tunded talle enesele kuulusid,
sest enam neid minust ei eralda isegi saega.

Praeguseks ma juba tean ta käike,
kuid endiselt neile vastu pean üllalt.
Vahel mulle aitab,
kõigest sellest saab küllalt,
kuid kuidas Sind laita,
Sa armsake nii väike?

Sa oled mu loovust hävitav muusa,
komistad, kukud, ära lööd puusa.
Ma haarasin Su käest, aitasin Su püsti
ja vaatasin Sulle silma, ning ma imestan,
et Sa ei märganud, kui mu pilk uuris Su büsti.

Siis Sa minestasid.

Ma arvan, et Sa tead, mis on selle hind.
Me ükski pole enam taeva all vaba lind.

Kui Sa toibud, siis märkad, et enam mind pole.
Ehk nead end, kui ärkad, aga mind pole, ega tule.
Sa oled mu loovust hävitav muusa,
kes kord ära lõi puusa.
See väike ja rumal ja abitu tüdruk,
kes mulle tõi lilli, kes ei unustand ära.
Kes nutmast end leidis,
kui avastas, kuhu end peitsin.

Sa kadusid tagasi voodisse,
silmad sulgesid ja mind ehk jälle nägid.
Sa teadsid, et aega on vähe,
teadsid, et alles vaid õnnetu tund.
Ja seda on liiga vähe,
isegi, kui sul polnud enam und.
Äratus. Ärkad. Ja mind ikka pole.
Läksid õue ja ilm oli ikka veel kole.

Ma oletan, su päevad on kõik hallid,
kuid ööd hoopist teist värvi halli
Öösel kannul mul käiks,
mind ehk jällegi austaks.
Ilmsi on kõik nii kole,
unes ometi nii tore.

- Glöckner

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar